Kui Miikael Matthias sündis, mõtles Riina, et toidab oma last ainult rinnapiimaga. Et piima oleks palju ja kaltsiumi piisavalt, jõi ta ohtrasti lehmapiima. “Ega ma seda alati nii väga tahtnudki, vahel pidin lausa pingutama, aga liitri jõin päevas ikka ära.”
Mure algas kohe, kui Riina lapsega sünnitusmajast koju jõudis – poisi kõht oli kinni mis kinni. “Ootasin kaks päeva, ootasin kolm – kakat ei tulnud ja laps muutus juba pisut rahutuks. Neljas päev, viies. Lõpuks kauaoodatud kaka tuli, aga need olid jänese pabulad. Oli näha, et lapsel oli punnitades kole valus.” Kui Riina oma muret arstile kurtis, arvas too, et võibolla võtab organism kogu toidu omaks ja jääkaineid ei tekigi. Riina oli ka mujalt kuulnud, et see ei ole probleem, kui rinnapiima saav laps mitu päeva ei kaka. “Kui ei ole probleem, siis ei ole. Rahunesin maha. Mõtlesin, et võibolla on see lapse omapära. Aga lisaks kõhukinnisusele tulid ka gaasid. Poiss nuttis nii palju, et rippus põhiliselt rinna otsas. Andsin siis gaasirohtusid, aga perearst ütles, et sellest võib omakorda kõht kinni minna. Üritasin anda ka lusikaotsaga ploomimehu, aga seda ta eriti ei tahtnud.”
Neli kuud sai Miikael Matthias ainult rinnapiima. Riina arvates piima jagus ja laps näljas ei olnud. Seda tõestas ka esimesel kuul lisandunud poolteist kilo. Hiljem küll laps nii palju ei kosunud, kuid asi püsis normi piires. Viiendast kuust hakkas Riina lapsele natuke kapsast-porgandit-kartulit andma. “Mõtlesin, et kui ta tahkemat toitu saab, äkki läheb siis kõht pehmemaks. Ei läinud. Koju tulevat abikaasat ei tervitanud ma mitte “tere kallis”, vaid “laps ei ole JÄLLE kakanud”. Vahel läks mööda kolm päeva, vahel koguni viis ja kui ta siis pisutki kakas, oli mu rõõm nii suur, et pisarad tulid silma.” Praegu särasilmne Riina oli kõigest sellest oi-kui-väsinud. Ta oleks nii väga tahtnud väljas käia, aga kuhu sa lähed lapsega, kes on kogu aeg rahutu ja kisab. Kuud läksid, mure jäi. Riinal soovitati kakamisele kaasa aidata õli sisse kastetud peenikese plastmasspulgaga. Riina tegi seda paari-kolme päeva tagant. “Niipalju oli abi, et õline pepusse torgatud pulk pani lapse punnitama ja siis tulid ka pabulad. Kui laps oli lõpuks suure kisa saatel asjaga ühele poole saanud, saabus tükiks ajaks rahu ja vaikus.” Seepeale soovitati Riinal anda lapsele hommikuti teelusikatäis vaseliinõli, edasi öeldi, et andke banaani. Vaseliinõli aitas veidi, aga banaan tegi kõhu veelgi kinnisemaks. Juba pidid ema ja laps haiglasse uuringutele minema, aga kui õige aeg kätte jõudis, jäi poiss külmetushaigusesse ja sõit jäi ära.
Rinnapiima jätkus Riinal kümnenda kuuni. Siis hakkas laps muule toidule lisaks pudelist lehmapiima saama. “Ikka piima! Ma ei tulnud selle pealegi, et poleks tohtinud talle piima anda. Muidugi oli ta kõht endiselt kinni.” Järgnevalt kergendas Riina oma poja elu Microlaxiga: kui Miikael paar-kolm päeva ei kakanud, pani Riina talle küünla. “Aga see pole ju normaalne, et laps saab ainult niimoodi hakkama! Kui ma järjekordselt sõbrannale kaebasin, et poja kõht on kinni, juhtus tal lastearstist ämm külas olema. “Mida te oma lapsele juua annate?” Mina teatasin uhkelt, et piima. Sellepeale ütles tema: “Unustage piim, andke keefirit ja jogurtit.”” Sellestsamast päevast – Miikael oli siis aastane – jättis Riina lapse menüüst piima välja ja sellestsamast ajast kadus kõhukinnisuse probleem. Ka putru keetis ta veega, pani sinna ainult natuke suhkrut, soola ja veidi võid silma. Nüüd on poiss juba kolm kuud suurepäraselt hakkama saanud. Ta kakab koguni mitu korda päevas. Miikaeli igapäevane jook on puhas vesi. Piima asemel saab ta keefirit ja jogurteid. Vahel harva joob laps ka natuke piima, aga niipea, kui ta seda veidi rohkem saab, on kõht jälle kinni. Kõik on rahul. “Ma mõtlen, miks ma küll selle peale ei tulnud, et lehmapiim võib lapse kõhu kinni panna? Miks keegi mulle imetamise ajal ei öelnud: olge ettevaatlik piimaga! Ma oleks ju võinud keefirit juua, kohupiima süüa ja kõik oleks korras olnud.”
Lastearst Külli Mitt:
Kui tavaliselt tekib lapsel lehmapiima talumatusest kõhulahtisus, siis vahel harva võib see avalduda hoopis kõhukinnisusena. Ka lapse gaasivalud viitavad lehmapiima talumatusele.Mida teha? Kui rinnapiimatoidul oleva imiku kõht on kinni ja kahtlustate, et laps ei talu piima, tuleb lehmapiim ema toidust ära jätta. Selle asemel võiks juua vett, teed ja mahla. On üsna tõenäoline, et keefiri joomine asja ei paranda, sest ka seal on piimavalgud. Kui kõhukinnisusega on hädas suurem imik, ei tohi talle piima anda, või kui, siis väga vähe. Pudru sees olev piimakogus tavaliselt kõhukinnisust ei tekita, sest piim on töödeldud.Enamasti kaovad piimatalumatusega probleemid 1,5–2aastaselt.
Pere ja kodu
2002
Mure algas kohe, kui Riina lapsega sünnitusmajast koju jõudis – poisi kõht oli kinni mis kinni. “Ootasin kaks päeva, ootasin kolm – kakat ei tulnud ja laps muutus juba pisut rahutuks. Neljas päev, viies. Lõpuks kauaoodatud kaka tuli, aga need olid jänese pabulad. Oli näha, et lapsel oli punnitades kole valus.” Kui Riina oma muret arstile kurtis, arvas too, et võibolla võtab organism kogu toidu omaks ja jääkaineid ei tekigi. Riina oli ka mujalt kuulnud, et see ei ole probleem, kui rinnapiima saav laps mitu päeva ei kaka. “Kui ei ole probleem, siis ei ole. Rahunesin maha. Mõtlesin, et võibolla on see lapse omapära. Aga lisaks kõhukinnisusele tulid ka gaasid. Poiss nuttis nii palju, et rippus põhiliselt rinna otsas. Andsin siis gaasirohtusid, aga perearst ütles, et sellest võib omakorda kõht kinni minna. Üritasin anda ka lusikaotsaga ploomimehu, aga seda ta eriti ei tahtnud.”
Miski ei aidanud
Neli kuud sai Miikael Matthias ainult rinnapiima. Riina arvates piima jagus ja laps näljas ei olnud. Seda tõestas ka esimesel kuul lisandunud poolteist kilo. Hiljem küll laps nii palju ei kosunud, kuid asi püsis normi piires. Viiendast kuust hakkas Riina lapsele natuke kapsast-porgandit-kartulit andma. “Mõtlesin, et kui ta tahkemat toitu saab, äkki läheb siis kõht pehmemaks. Ei läinud. Koju tulevat abikaasat ei tervitanud ma mitte “tere kallis”, vaid “laps ei ole JÄLLE kakanud”. Vahel läks mööda kolm päeva, vahel koguni viis ja kui ta siis pisutki kakas, oli mu rõõm nii suur, et pisarad tulid silma.” Praegu särasilmne Riina oli kõigest sellest oi-kui-väsinud. Ta oleks nii väga tahtnud väljas käia, aga kuhu sa lähed lapsega, kes on kogu aeg rahutu ja kisab. Kuud läksid, mure jäi. Riinal soovitati kakamisele kaasa aidata õli sisse kastetud peenikese plastmasspulgaga. Riina tegi seda paari-kolme päeva tagant. “Niipalju oli abi, et õline pepusse torgatud pulk pani lapse punnitama ja siis tulid ka pabulad. Kui laps oli lõpuks suure kisa saatel asjaga ühele poole saanud, saabus tükiks ajaks rahu ja vaikus.” Seepeale soovitati Riinal anda lapsele hommikuti teelusikatäis vaseliinõli, edasi öeldi, et andke banaani. Vaseliinõli aitas veidi, aga banaan tegi kõhu veelgi kinnisemaks. Juba pidid ema ja laps haiglasse uuringutele minema, aga kui õige aeg kätte jõudis, jäi poiss külmetushaigusesse ja sõit jäi ära.
Tants ja trall aastani
Rinnapiima jätkus Riinal kümnenda kuuni. Siis hakkas laps muule toidule lisaks pudelist lehmapiima saama. “Ikka piima! Ma ei tulnud selle pealegi, et poleks tohtinud talle piima anda. Muidugi oli ta kõht endiselt kinni.” Järgnevalt kergendas Riina oma poja elu Microlaxiga: kui Miikael paar-kolm päeva ei kakanud, pani Riina talle küünla. “Aga see pole ju normaalne, et laps saab ainult niimoodi hakkama! Kui ma järjekordselt sõbrannale kaebasin, et poja kõht on kinni, juhtus tal lastearstist ämm külas olema. “Mida te oma lapsele juua annate?” Mina teatasin uhkelt, et piima. Sellepeale ütles tema: “Unustage piim, andke keefirit ja jogurtit.”” Sellestsamast päevast – Miikael oli siis aastane – jättis Riina lapse menüüst piima välja ja sellestsamast ajast kadus kõhukinnisuse probleem. Ka putru keetis ta veega, pani sinna ainult natuke suhkrut, soola ja veidi võid silma. Nüüd on poiss juba kolm kuud suurepäraselt hakkama saanud. Ta kakab koguni mitu korda päevas. Miikaeli igapäevane jook on puhas vesi. Piima asemel saab ta keefirit ja jogurteid. Vahel harva joob laps ka natuke piima, aga niipea, kui ta seda veidi rohkem saab, on kõht jälle kinni. Kõik on rahul. “Ma mõtlen, miks ma küll selle peale ei tulnud, et lehmapiim võib lapse kõhu kinni panna? Miks keegi mulle imetamise ajal ei öelnud: olge ettevaatlik piimaga! Ma oleks ju võinud keefirit juua, kohupiima süüa ja kõik oleks korras olnud.”
Kas lehmapiim paneb kõhu kinni?
Lastearst Külli Mitt:
Kui tavaliselt tekib lapsel lehmapiima talumatusest kõhulahtisus, siis vahel harva võib see avalduda hoopis kõhukinnisusena. Ka lapse gaasivalud viitavad lehmapiima talumatusele.Mida teha? Kui rinnapiimatoidul oleva imiku kõht on kinni ja kahtlustate, et laps ei talu piima, tuleb lehmapiim ema toidust ära jätta. Selle asemel võiks juua vett, teed ja mahla. On üsna tõenäoline, et keefiri joomine asja ei paranda, sest ka seal on piimavalgud. Kui kõhukinnisusega on hädas suurem imik, ei tohi talle piima anda, või kui, siis väga vähe. Pudru sees olev piimakogus tavaliselt kõhukinnisust ei tekita, sest piim on töödeldud.Enamasti kaovad piimatalumatusega probleemid 1,5–2aastaselt.
Pere ja kodu
2002
