Rinnapiima eelised:
Rinnapiimast saab laps kõik talle vajaliku õiges vahekorras. Rinnapiim sisaldab
lehmapiimast vähem valku: rinnapiimas 1,1%, lehmapiimas üle 3%, mistõttu
vastsündinu suhteliselt ebaküpsete neerude koormus on väiksem. Rinnapiima
laktoosisisaldus on suurem kui lehmapiimal, aga rasvasisalduses olulist vahet
ei ole. Samas on rinnapiima rasvhape erinev lehmapiima rasvhappest, peamiselt
kuna tema linoleenhappe kontsentratsioon on palju suurem. Rinnapiim sisaldab ka
aktiivseid ensüüme, millest üks tähtsamaid on lipaas, mille toimel algab
piimarasva seedimine. Rasv on inimese piima peamine kalorite allikas ning tema
seedimine algab juba suus, söögitorus ning maos. Ka on väiksem tõenäosus, et
lapsel tekiks hüpernatreemia või hüpoklatseemia. Rinnapiim sisaldab tervet
hulka immunoloogiliselt aktiivseid aineid, mille tagajärjel rinnaga toidetud
imikutel esineb harvemini gastroenteriiti, keskkõrvapõletikku ning
hingamisteede haigusi. Samas demonstreerisid Howie et al., et rinnapiimaga
toitmine kaitses lapsi gastrointestinaalsete infektsioonide , aga mitte teiste
infektsioonide vastu, kusjuures näidati ka, et selline kaitse sooletrakti
infektsioonide vastu oli ainult siis, kui imetamist jätkati kauem kui 13 nädalat.
Rinnapiimas leidub:
- Sekretoorne IgA - peamine rinnapiimas leiduv immunoglobuliin. IgA ei absorbeeru imiku vereringesse, kuid toimib lokaalselt sooletraktis, inhibeerides või hävitades baktereid.
- Bifidafaktor - soodustab lapse soolestikus bifidobakterite kasvu, mis toodavad piim ja äädikhapet ning muudavad seega keskkonna happeliseks, inhibeerides enteraalsete patogeenide paljunemist. Need bakterid soodustavad ka mitme mineraalaine ja vitamiini (Ca, Fe, vitamiin D) omastamist ning mõnede vitamiinide (B grupi vitamiinid, vitamiin K) sünteesi.
- Komplement.
- Leukotsüüdid (makrofaagid, T ja B lümfotsüüdid, polümorfonukleaarsed leukotsüüdid.
- Piima lipiidid - inhibeerivad patogeenseid viiruseid.
- Lüsozüüm.
- Laktoferriin - inhibeerib enteraalseid patogeene.
Allergia rinnapiimale on äärmiselt harv, samas kui lehmapiimale on allergilised 6% imikutest, kusjuures see protsent võib olla isegi suurem allergia vähemilmsete vormide puhul, nagu ninaverejooks või väikesed verekaotused soolde. Seetõttu, kui perekonnas on teada tugevat toiduallergiat, tuleks kindlasti eelistada rinnaga toitmist . Ka on näidatud teiste allergiate hilisemat ning kergema kuluga teket. Tundlikul lapsel võib siiski allergiat tekkida, kui ema sööb suures koguses selliseid toiduaineid nagu šokolaadi, pähkleid, tomateid, tsitrusvilju, aga ka lehmapiima ning sellest valmistatud tooteid.
Rinnapiimas on ka kirjeldatud unikaalset aminohapet tauriini ning selle võimalikku kasu enneaegsete laste närvisüsteemi arengule. Lucas et al. (1990, 1992) näitasid, et 120 enneaegse vastsündinu, keda toideti emapiimaga pudelist, IQ oli 7,5-8 aasta vanuses keskmiselt 8 punkti kõrgem kui 90 vastsündinu IQ, keda oli toidetud kunstlike toitudega.
Ema türoksiin transporditakse rinnapiima ning see ennetab kretinismi arenemist, mis tekib, kui lapsel ei diagnoosita hüpotüreoidismi esimeste sünnijärgsete kuude jooksul. Ka on näidatud, et rinnapiimaga toidetud imikute äkksurma oht on väiksem. Paljude aastate jooksul on ka uuritud rinnapiima kõrget kolesteroolitaset ning on näidatud, et täiskasvanutel, keda lapsena toideti rinnaga, on märkimisväärselt madalam kolesterooli tase veres kui kontrollpatsientidel, keda oli toidetud pudeliga. Arvatakse, et lapse kokkupuutumine suurte kolesterooli kontsentratsioonidega indutseerib ensüüme, mis on vajalikud edasises elus toiduga saadava kolesterooli metaboliseerimiseks.
Nii lapse- kui täiskasvanuea rasvumist võib seostada ületoitmisega varases imikueas, kuid samas on näidatud, et see tekib jällegi harvem rinnapiimaga toidetud imikutel. Üks olulisemaid põhjuseid, mis peaks julgustama naisi rinnaga toitma, on negatiivne korrelatsioon rinnaga toitmise ja rinnavähi riski vahel. Rinnavähi risk alla 36 aastastel naistel vähenes imetamise kestuse suurenedes, kuid iga lapse imetamine üle kolme kuu ei andnud lisakasu (United Kingdom National Case Controlled Study Group 1993) . Lisaks kõigile eeltoodud eelistele on imetamine oluline ka ema ja lapse vahelise sideme tekkimises, seda peetakse ka hilisemate suhete õige kujunemise aluseks. Ka aitab imetamine vältida uut rasestumist esimestel kuudel peale lapse sündi . Ka on rinnapiim odavaim ning alati kättesaadav toit.
Imetamine peaks algama juba varsti peale sündi. Varasematel aegadel pandi vastsündinu kohe ema rinnale, et indutseerida emaka kontraktsioone platsenta väljutamiseks ning ka hemostaasi. Ühtlasi soodustab see ka ema ja lapse vahelise sideme kujunemist.
Esimene imetamisperiood peaks olema lühike (2-3 minutit kummalgi rinnal 2-4 tunniste vahedega) iga päevaga aega vähehaaval pikendatakse. Esimese nädala kuni kümne päeva jooksul ei kasuta imik kogu rinnas olevat piima, jääk tuleks ise eemaldada, et tagada maksimaalset piima teket ning vältida valulikkuse ja põletiku teket. Kahe nädalaga peale sündi peaks piima teke ja tarbimine tasakaalustuma. Esimese kuu jooksul on tavaliselt vajalik ka öine toitmine, aga enamiku laste puhul on seda juba teisel kuul võimalik järk-järgult vähendada. Imetamise aeg peaks kasvama maksimaalselt 10 minutile rinna kohta, kuna tavaliselt kulub rinna tühjendamiseks 5-6 minutit. pikem imetamine võib soodustada rinnanibu fissuuride ning mastiidi teket . Imetamisel võib aga ka tekkida probleeme. Suurim põhjus imetamisraskuste või piima produktsiooni häire tekkel on psühholoogiline: ema murelikkus, ärevus. See võib olla tekkinud seoses hirmuga, et rind pole küllaldaselt suur või pole võimeline tootma piisavalt piima (tavaliselt on see probleemiks esimese raseduse korral või kui selline probleem on olnud eelmise lapse imetamisel) või ka teadlik või alateadlik vastumeelsus imetamise suhtes. Tekkiva stressiga kaasneb katehoolamiinide produktsiooni tõus, mis inhibeerib müoepiteliaalsete rakkude stimulatsiooni oksütotsiini poolt ning põhjustab vasokonstriktsiooni, mille tulemusel väheneb nii oksütotsiini kui prolaktiini sattumine rinnanäärme aatsinuse rakkudesse ning seega nende normaalne füsioloogiline funktsioon häirub. Sellise probleemi parim ravi on nõustamine, harimine ja toetamine. On tähtis teada, et rinna suurus pole piima tekkes oluline, lameda rinnaga naised võivad toota sama palju piima kui suurte rindadega naised. 94% naistest on võimelised tootma kvaliteetset piima kogustes, mis tagavad imiku optimaalse kasvu ja arengu . Kui siiski on vaja kasutada ravimeid, siis võib selleks tarvitada kloorpromasiini 25 mg 3 korda päevas 3-10 päeva jooksul. Ühelt poolt see rahustab ema ning teisalt suurendab prolaktiini ning seega ka piima produktsiooni . Samuti aitab ka kohvis ja tees leiduv teofülliin.
Varasematel aegadel kasutusel olnud kõrge östrogeenisisaldusega rasestumisvastased tabletid vähendasid samuti piima sekretsiooni. kuid seda toimet pole täheldatud kaasaegsetel madala hormoonikontsentratsiooniga kombineeritud tablettidel. Tugeval suitsetajal (1 või rohkem pakki päevas) on veres nikotiini tase, mis on küllaldane, et pärssida prolaktiini sünteesi ja vabanemist. Samuti on siis ka rinnapiimas märkimisväärne nikotiini kontsentratsioon, seetõttu on suitsetamine imetavale emale suhteliselt vastunäidustatud.
Piima teke võib väheneda, kui ema ei saa toiduga piisavalt kaloreid ja toitaineid, sageli seoses dieediga. Normaalse laktatsiooni jaoks peaks ema saama 3000 kcal päevas (3). Imetamise ajal pole soovitav lahjenduskuuri ette võtta veel ka sellepärast, et siis vabanevad rasvkoest sinna ladestunud keskkonnamürgid, eeskätt kloreeritud süsivesinikud, mis võivad rinnapiimaga sattuda lapse organismi.
Harvadel juhtudel võib oligo- või agalaktia põhjuseks olla, et hüpofüüs ei tooda prolaktiini.
See võib olla tekkinud sekundaarselt kas hüpotaalamus-hüpofüüs haigustele või sünnitusjärgsele hüpofüüsi nekroosile. Kui tekib kahtlus sellisele seisundile, tehakse test kloorpromasiiniga, mida süstitakse 1 mg/kg kehakaalu kohta ning määratakse siis seerumi prolaktiini kontsentratsiooni, mis peaks kolme tunni jooksul vähemalt kahekordistuma. Sarnase provokatsioonitesti võib teha ka 100 m g TRH-ga .
Üks sagedasemaid imetamise ajal tekkivaid probleeme on mastiit, mille peamisteks tekitajateks on S. aureus, Staphylococcus albus, Streptococcus pyogenes, E. coli, Streptpcoccus pneumoniae, Candida albicans ja Blastomyces dermatitidis, mis satuvad rinda kas kätelt või isegi lapselt.
Kui tekib piirdunud tihke punakas kolle ilma süsteemsete sümptomiteta (palavik, halb enesetunne), on seda võimalik ravida soojaaplikatsioonidega ning imetamise jätkamisega mõlemast rinnast. Kui tekivad süsteemsed sümptomid, on vajalik antibakteriaalne ravi 7 kuni 10 päeva jooksul. Imetamise katkestamine ravi ajal pole vajalik, seda tuleks jätkata mõlemast rinnast. Mõningatel juhtudel võib aga mastiidist areneda abstsess, mis ei allu antibakteriaalsele ravile ning on vajalik selle kirurgiline dreneerimine. Isegi sellisel juhul võib ema jätkata rinnaga toitmist. Imetamise esimestel nädalatel on sagedaseks tüsistuseks rinnanibude valulikkus. Kui nibu on lame või sissepoole pöördunud, ei ole imik võimeline korralikult imema. Kui jätkata imetamist, tekivad lõhed, mis põhjustavad valu ning on ka heaks sissepääsuteeks bakteritele. Paranemist soodustab, kui hoida nibu kuivas ja kokkupuutes õhuga. Võib ka kasutada pehmendavaid aineid nagu lanoliin, A- või D-vitamiinsalvid. Kuni nibu pole paranenud, tuleks imetamisel kasutada nibukaitset või siis ka imetada senikaua ka ainult teise rinnaga.
Rinnaga toitmise üks väheseid negatiivseid külgi on, et seda saab teha ainult ema, samal ajal kui pudeliga toita võib igaüks. Ka võib imetamine olla probleemiks, kui seda on vaja teha seltskonnas või mõnes avalikus paigas.
Ema ja ravimid
Kõik ained, mida emale manustatakse, ei lähe tingimata otse rinnapiima. Aine suhtelist kontsentratsiooni piimas väljendatakse piima/plasma suhtena ning tavaliselt on see 0,005 kuni 0.05. Siiski sõltub ravimi tegelik hulk rinnapiimas ema seerumisse imendunud ravimi hulgast, suhtelisest jaotumisest ema seerumis, plasma puhastumise kiirusest ning produtseeritava piima hulgast. Sellepärast piima/plasma suhe pole sama, mis protsent ema ravimiannusest, mille saab imik. Tavaliselt ravimi protsent piimas on palju madalam kui piima/plasma suhe.
Peale selle sõltub ravimi hulk, mille saab laps, veel reast asjaoludest :
1) Imiku vanus - vastsündinu, kes saab veel ternespiima, saab piima väga väikese koguse ning seetõttu ka väga vähe ravimit. Sama on ka vanemate, praktiliselt võõrutatud laste puhul, kes samuti saavad vähem piima ning seega ka vähem ravimit.
2) Ravimi manustamise aeg - tuleb vältida ravimi sellist manustamist, et ravimi plasmakontsentratsiooni tipp ei langeks maksimaalse piima sekretsiooni ajale (söötmise ajal ja kohe pärast söötmist). Ravimeid oleks parim manustada 1 tund peale söötmist või näiteks öösel, kui laps sööb vähem.
3) Tuleks valida ravimid, mis:
- on madalaima suukaudse biosaadavusega
- kiiresti puhastuvad plasmast, on lühima poolestusajaga; vältida tuleks pikatoimelisi vorme;
- on plasmas seotud valkudega;
- on seotud suurte molekulidena;
- parem on happelised kui aluselised ravimid.
4) Tuleb hoolikalt jälgida, et imikul ei tekiks kõrvalnähte (loidus, anoreksia, diarröa, punetus või hüperkinees) , kui ema tarvitab mingeid ravimeid.
Tegelikult oleks parim, kui ema ei imetaks ravikuuri ajal, aga see pole siiski tingimata vajalik. Kuid kindlasti ei tohi imetada, kui emale on manustatud radioaktiivseid aineid (tavaliselt diagnostilisel eesmärgil).
