SISSEJUHATUSEKS
Kõik elusolendid toituvad, sest see on elu alalhoiu tingimus. Toitumine on toidu ja joogiga saadud ainete omastamine organismis. See võime on inimesele sünnipäraselt kaasa antud ja säilib sünnist surmani. Lihtsalt ja lühidalt öeldes: toitumine on elu alus. Inimorganism tarbib elu jooksul tonnide viisi valke, süsivesikuid, lipiide, vett. Sellistest suurtest kogustest on tingitud, et puudujäägid ja liialdused toitumises põhjustavad kindlasti varem või hiljem häireid inimorganismis. Pidurdub organismi areng, nõrgenevad kaitsesüsteemid, häirub haavade paranemine, väheneb lihaste jõudlus, langeb vaimne võimekus jne.
Miks me tahame süüa? Meie söömisvajadus algab näljatundest ehk söögiisust. Muutuv toiduvajadus kas tekitab või pärsib söögiisu. Sellest tingituna muutuvad ka meie poolt söödava toidu kogused ja söömisajad. Toitumisega on inimorganismis seotud paljud elundid ja koed. Organism ei suuda otseselt omastada enamikku toidust. Söömise ajal toit peenestatakse ja seda segatakse erinevate seedenõrede ja -ensüümidega. Nende toimel lõhustuvad toidu suuremad molekulid kord-korralt väiksemateks ja lihtsamateks, mis lõpuks imenduvad seedeelundkonnast. Toitainete edasisel lõhustumisel rakkudes vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia ja nende lõhustumissaadusi kasutatakse organismi ehitusmaterjalina.
Toitumise valdkond on üks nendest, kus tavad ja harjumused meid palju mõjutavad. Inimkonna toitumistavad on kujunenud aastatuhandete vältel ning neil on rahvuslik eripära. See, millist toitu kusagil eelistatakse, sõltub paljudest asjaoludest. Toitumisharjumuste kujunemisel on oluline osa ajaloolistel, majanduslikel, usulistel, rituaalsetel, perekondlikel ja informatiivsetel põhjustel.
